Juba saab kuu aega sellest, kui Setomaa vedosnike seltskond käis õppereisil Saamimaal. Seekordne õppereis, mida toetas Setomaa programm, toimus Seto Instituudi ja Setomaa Liidu toredas koostöös.
Setomaalt asus septembri lõpus Saamimaale teele 25 inimest, nende hulgas vallatöötajad, erinevate katusorganisatsioonide juhid ja esindajad, koolidirektorid ja õpetajad, ettevõtjad ja muidu tegusad inimesed, kes Setomaa tegemisi eest veavad.
Meie esimene kohtumine saamidega leidis aset Inaris, inarisaamide juures. Külastasime Soomes elavate saamide parlamenti, mille nimi on Sajos. Meid võttis vastu Anne-Kirsti Aikio, Saami parlamendi saami keele osakonna juht. Ta tutvustas parlamendi hoonet ja tööd ning kuna meil oli huvi eelkõige keeleküsimuste vastu, siis suurema osa ajast (millest tuli tublisti puudu!) veetsime saami õppematerjalidega tutvudes. Kuna Soomes on kolm erinevat saamikeelset kogukonda (inarisaamid, koltasaamid ja põhjasaamid) ja kõikidel õpilastel on kuni 6. klassini õigus saada omakeelset haridust, siis antakse kõik õpikud välja kolmes erinevas saami keeles. See tähendab, et raamatute hulk on väga suur, aga nad ise kurdavad, et osa õppematerjali on vananenud. Üldjuhul on aineõpikud lihtsalt soomekeelsete õpikute tõlked.
Seejärel külastasime põgusalt Saami koolituskeskust, kus toimus küll parajasti kapitaalremont, aga saime siiski piiluda töökotta. Koolituskeskusel on muljetavaldavad programmid, kaetud on muidugi karjakasvatus ja traditsiooniline elulaad, mis on saamiks olemise baasväärtus, kuid ka näiteks saami keele õppeprogrammid: saami keel on võimalik aastaga selgeks saada, sest saami keele intensiivkursus toimub 7 tundi päevas ja terve aasta! Justkui selle kinnituseks vaatasime hiljuti valminud filmi „Isoisäni perintö“ („Vanaisa pärandus“), autoriks Saami koolituskeskuse meediaõpetaja Jukka Vuorela, mis rääkis ühest sellisest naisest, kes saami keele aastaga selgeks õppis – üdini tungivast soovist saada aru oma vanaisa keelest. Saamide juures on toimunud väga tugev keelekatkestus, mistõttu loomulikku keele edasiandmist ei ole peaaegu toimunud. Ometi on seda võimalik ümber pöörata! Film oli väga ilus, emotsionaalne, võimas ja paljudel meist läks silm niiskeks. Nii palju äratundmist! Pärast esines meile koolituskeskusest välja kasvanud ansambel HiloiHaloi ja saime ka koos tantsida. Suur aitäh vastuvõtjatele: Suvi King ja Jukka Vuorela!
Teisel päeval põrutasime Norramaale, sest nende saami parlament – Samediggi – asub Karasjokil, vahetult Soome piiri ääres. Seal oli igal sammul tunda, et Norra on rikas riik. Igast ehitisest, igast liigutusest, igast numbrist. No näiteks nende parlamendi aastaeelarve on umbes 60 miljonit eurot! Ka Norras elab kolm erinevat saamikeelset kogukonda: kõige arvukamad on põhjasaamid (kokku u 25 000 kõnelejat), palju vähem on alles lõunasaami ja lulesaami keele kõnelejaid (vastavalt u 600 ja 1000-2000). Saime päris hea ülevaate sellest, kuidas ja kuhu nad oma raha suunavad ja millised (meie jaoks kosmilised) summad on saami elu edendamiseks kasutada. Külastasime ka Karasjoki saami muuseumit. Iga sellise väikse visiidiga saime killukese oma arusaamisesse saamidest juurde.
Kolmandal päeval võtsime suuna kirdesse, et minna külla koltasaamidele. See on väga huvitav kogukond, mõnes mõttes kõige lähem setodele, sest nad on ainsad õigeusklikud saamid. Koltasaamid „koliti“ II Maailmasõja järel Koola poolsaarelt Soome, Sevettijärvi ja Nellimi külla. Hinnanguliselt elab sealkandis umbes 300 koltasaami keele kõnelejat. Meid võttis Sevettijärvi koolis vastu Veiko Feodoroff, koltasaamide vanem ehk esindusisik. Teiste seas oli meiega kohtuma tulnud ka koltasaami lauljanna Hanna-Maaria Kiprianoff, kes on muide esindatud ka Spotify’s. Kohtumisel rääkisime koltasaamide olukorrast (nende põhimure on see, et neid on lihtsalt nii vähe), koolisüsteemist, põhjapõdrakasvatusest jms. Sevettijärvi koolilapsed esitasid meile haruldaselt keerulisena näiva kadrilli (koltasaamid on ainsad saamid, kel on olemas traditsiooniline tants) ja üliägeda saamikeelse räpi kolme teismelise poisi esituses. Paljudele meist oli just see reisi tipphetk. Koltasaamid tundusid meile omased, soojad ja äratuntavad, erinevalt põhjasaamidest, keda on palju ja kel tundus puuduvat see maagiline „midagi“, mis Sevettijärvil olemas oli. Pärast käisime Sevettijärvi õigeusu kirikus ja kalmistul. Kalmistu on väga omanäoline, hauad on kõrged, sest suure osa aastast om aa jääs ja hauda kaevata ei saa. Omapärane oli seegi, et ehkki haudu on palju, olid esindatud vaid 4-5 perekonnanime – tegemist on suurte suguvõsadega. Ka Siida muuseumi Sevettijärvi vabaõhumuuseumis jõudsime ära käia.
Pärastlõunal külastasime ka üht kohalikku väiketurismiettevõtet: Tuula Airamo põhjapõdrakasvatustalu. Tegemist on elustiiliettevõtlusega, kus põhjapõtru on vaid kümmekond. Töö turismis on muidugi hooajaline, kulmineerudes jõuluaegse kuu ümber. Aga meiesuguseid seltskondi satub neile muul ajal vast kord nädalas. Saime hea ülevaate põhjapõtradest ja nende sarvedest, muidugi saime põtru ka sööta ja patsutada. Tuulale meeldib ka käsitöö ning ka seda tutvustab ta turistidele meeleldi. Seekord oli ta seentega lõngu värvinud. Millised imelised, omavahel kokkusobivad pastelsed värvitoonid! Lõpuks kogunesime kõik Tuula elutuppa, kus ta näitas, kuidas põhjapõdranahast saami saapaid tehakse. Jälle üks selline kohtumine, kust kuidagi ei tahtnud lahkuda…
Viimasel päeval külastasime Inaris asuvat suurimat saami muuseumit Siida. See on umbes sama muljetavaldav kui Norra saami parlament – seda lihtsalt peab oma silmaga nägema. Millised läbimõeldud ja köitvad ekspositsioonid! Lühikese ajaga jõuab vastu võtta vaid osa infot, mis seal pakkuda oli, aga küllap küpses nii mõnelgi mõte: siia tuleb tagasi tulla! Soovitan!
Viimaseks lõunasöögiks sõime taas põhjapõdraliha (olles eelnevalt saanud porosuppi ja poropizzat) ning suundusime seejärel Ivalosse, koltasaami keelepessa. Keelepesad ongi saami keele edasiandmisel ja õpetamisel olnud võtmekohad, sest mida varasemast on lapsel kokkupuude keelega, seda enam see talle kinnistub. Tõsi, keelepesas käimine ei taga keeleoskust – seda kuulsime ka lõunasöögi ajal ühe saami keelepesas käinud noore mehega kohtudes – aga tal on siiski mingi põhi, mingi teadmine olemas. Selle pealt saab täiskasvanuna alati edasi liikuda.
Meie õppekäigust on Setomaa lehe oktoobrinumbris kirjutanud Meel Valk („Seto rahvas Saamimaal“) ja Ülle Pärnoja („Saami’ söövä’ tuud, midä luudus pakk“), lk 10.
Reisimõtted pani kirja Helen Külvik Seto Instituudist.